Ajalugu

Hopneri maja aadressil Raekoja plats 18 on kauni arhitektuuri ja suure ajaloolise väärtusega hoonekompleks, millesse kuulub viiluga peahoone Vanaturu kael 3, kumera küljega kõrvalhoone Raekoja platsi ääres ja uuem abihoone hoovis. Hoonekompleks hõlmab nelja ajaloolist valdust, mis liideti 1665. aastal kaupmees Johan Höppeneri (Hoeppener) ajal.

Johan Höppener ostis need majad aastal 1662 ja tänini säilinud ilme sai elamu 17. sajandi lõpul. Höppeneride käes olid kõnealused valdused ligikaudu 50 aastat, mille jooksul tehti elamu interjööris mitmeid uuendusi. Sellest ajast on daatumiga 1681 säilinud dörnses nikerdportaal, mille autor on Eesti barokiajastu skandaalseim ja andekaim puunikerdaja Christian Ackermann (tema tuntuimad tööd on kell Pühavaimu kiriku seinal, Tallinna toomkiriku retaabel, Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku kantsel jm). Vaata ka Uurimisprojekt “Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas” (2016-2020)

Enamik Tallinna keskaegsetest elamutest on tehtud kohalikust paekivist, sest puithoonete ehitamine oli rae käsul alates 14. sajandist keelatud (põhjuseks korduvad ulatuslikud põlengud). Kõnealust hoonestut on esmakordselt mainitud 1352. Restaureerimisarhitekt T. Böckleri hüpoteesi järgi oli kinnistul algselt kaupmehe tornelamu mitme laokorruse ja ka kaitsefunktsiooniga. 1367. aastaks rajati aga hooneplokk, kuhu kuulusid elamu ning kolm kauplust.

Keskaegne kaupmeheelamu Vanaturu kael 3 oli üheaegselt nii eluhoone kui ka kaubaladu.
Tänava poole jääb elamu otsasein, kus asub ka hoone vanema osa peasissekäik – teravkaarne raidkivist portaal. Elukorruse asukohta märgivad suured raidraamides aknad, aidakorruseid kaubaluugiavad ja tuulutuspilud ning vintsipuu. Katust ehib lõvikujulise lipuhoidjaga tuulelipp.
Kuna ukseava oli tänavapinnast palju kõrgemal, ehitati peasissekäigu ette etik – trepiplatvorm, mille kahel küljel asetsesid nn istekivid. Kivipinkide tänavapoolsesse otsa paigutati kõrged majavapiga kaunistatud etikukivid.

Keskaegse elamu elukorrusel on kaks ruumi:
eeskoda – diele (saksa k diele – eestuba)
peretuba – dörnse (lad k dormire – magama, dormitorium – magamissaal)

Maja köeti keldrist, kus asus kalorifeerahi – tellistest võlvitud ahjukolle, mille peale olid laotud kerisekivid. Elukorruse ruumide kohal oli 2-3 korrust, kus asusid panipaigad kaupadele. Aida- ehk salvekorrused said oma nime seal asuvate panipaikade ja laoruumide järgi. Elukorruse all paiknesid mahukad keldriruumid.

Hoone omanikud läbi aegade

Hoone esimesed omanikud olid kaks tuntud linnakodanikku: Heydemann, kes arvatavasti oli hiljem raehärra, ja kaupmees Hermann de Hove, kes aastatel 1361–1379 oli Tallinna bürgermeister.

Aastatel 1385–1387 müüsid Hermann de Hove lapsed ja kaaspärijad selle kinnistu Arnold van Haltenile (senior), kes omandas ka kaks poodi turuplatsi ääres. Aastal 1414 loovutas Arnd (Arnold) van Halten (junior) oma isa kinnisvara koos kauplustega Herman Lyppele (Tallinna raehärra aastatel 1414–1434).

Edasisest on teada, et 1662 läks kinnistu pooleks sajandiks Johan Höppeneri valdusse. Höppener sündis Lübeckis ja tuli kaubasellina Tallinna. Siin abiellus ta 1652. aastal Oleviste kirikus kaupmehetütre Anna Roddega, saades seejärel linnakodaniku õigused ja Suurgildi liikmeks.

Höppeneri pärijate nimel loovutas kohtufoogt Põhjasõja järel kinnistu kaupmees Christian von Mindenile. Pärast tema surma läks valdus edasi lesele ja pojale Arnold von Mindenile. Tema tütre Dorothea Amalie kaasavarana läks kinnistu 1770. aasta paiku üle tütre mehele kaupmees Christoph Gottfried Intelmannile.

Dorothea Amalia Intelmann (sündinud von Minden) suri 1832. aastal ja kinnistu läks vene kaupmeeste valdusesse. Kõigepealt omandas selle Ivan Germanov, kes aastatel 1834–1836 tegi mitmesuguseid ümberehitustöid, eelkõige Raekoja platsi äärsete hoonete osas. Aastal 1836 ehitati ümber nurgamaja, kus oli kaks poodi. 1856 läks kinnistu üle Ivan Germanovi tütrele Aleksandra Ivanovna Luninile, aastal 1906 sai omanikuks Ivan Lunin. Luninid jäid omanikeks kuni 1940. aasta natsionaliseerimiseni.

Eesti NSV ajal, 1970. aastatel, hakkasid hoonestu ruumid koonduma ainsa kasutaja, täitevkomiteelt hoonet rentinud Tallinna Turismiklubi käsutusse. Alates aastast 1975 haldaski hoonet turismiklubi. Kompleks restaureeriti ja kohandati Tallinna matkamajaks aastatel 1981–1984, säilitades ajaloolisi konstruktsioone ja detaile. Tööd teostas Poola restaureerimisfirma PKZ, arhitektid olid Teddy Böckler ja Ants Evart ning sisearhitekt Aili Nurk.

Kuni 1990. aastate alguseni toimus matkamajas vilgas tegevus: tegutses mitu matkaliikide komisjoni, hoones asus umbes 5000 köitest koosnev erialaraamatukogu ning matkaklubi lähetas kategooriamatkadele aastas keskmiselt 200 rühma. Seejärel oli hoone aga MTÜ Matkamaja omanduses, mis tegeles peamiselt ruumide rentimisega erinevateks üritusteks.

10. oktoobril 2013 asutati Tallinna Kesklinna Valitsuse hallatavas hoones Hopneri Maja eesmärgiga säilitada ja arendada kultuuri, korraldada üritusi ja osutada kultuurialaseid teenuseid.
Majas tegutsevad laste ja noorte vanamuusikastuudiod, kunstistuudiod, teatriring, vanade tantsude klubi, seenioride ülikool, joogaring. Lisaks toimuvad eriteemalised loengud ja kontserdid, näha saab ajalooliste kostüümide ning keskaegse klaasikunsti püsiväljapanekut, kontserdisaalis eksponeeritakse kunstinäitusi jne.

Hopneri Maja on partner mitme pika traditsiooniga suurürituse korraldamisel, sh Tallinna vanalinna päevade ning keskaja päevade korraldajale.