Ajalugu

 

Majast välisilme jm üldist

 

Enamik Tallinna keskaegsetest elamutest on tehtud kohalikust paekivist, sest puithoonete ehitamine keelati rae käsul tuleohtlikkuse tõttu juba alates 14. sajandi

Tänava poole jääb elamu otsasein, kus asub ka hoone peasissekäik - teravkaarne raidkivist portaal. Elukorruse asukohta märgivad suured raidraamides aknad, aidakorruseid kaubaluugiavad ja tuulutuspilud ning vintsipuu. Kõrged teravkaarsed petikud aitavad vähendada ülaseina paksust ja kaalu. Ka spiraalikujuliste kiiludega müüriankrud pole hoonel lihtsalt ilu pärast, vaid aitavad müüre kindlamalt koos hoida. Katust ehib lõvikujulise lipuhoidjaga tuulelipp.

Väikese ehistahvli kullatud kirjaga IHS (Ihesus – Jeesus) ning deviisiga “THO GOT MYN TROST ALEIN” (“Jumal on mu ainus troost.” “God is my only comfort”) lasi peaukse kohale panna suurkaupmees Peter Möller, kes oli majaomanikuks aastail 1563-1601.

Keskaegne kaupmeheelamu oli üheaegselt nii eluhoone kui ka kaubaladu. Elu- ja tööruumid pidid mahtuma ühele korrusele, kolmel korrusel hoiti kaupu.

Sissepääs I korrusel asuvatesse eluruumidesse asetses tänavaäärses majaseinas. Jõukama pererahva maja välisust raamistas uhke raidportaal.  Nikerdatud lehtkaunistus välisukse kohal pärineb kaupmees Hopneri pärijate aegadest 1681. aastal, mil maja sai uue tammepuust ukse. Ovaalsele kilbile lehestiku keskel maaliti pererahva vapid.

 

Kuna ukseava oli tänavapinnast palju kõrgemal, ehitati peasissekäigu ette etik - trepiplatvorm, mille kahel küljel asetsesid nn istekivid ehk kivipingid. Kivipinkide tänavapoolsesse otsa paigutati kõrged raidplaadid – etikukivid. Ühele etikule raiuti majaomaniku, teisele tema abikaasa majamärk, vapp ja nimetähed või nimi (majaisand paremal, majaemand vasakul?). Samasugune, majamärgist ja nimetähtedest koosnev kujutis oli ka majaisanda pitsatil.

Jõudeajal tavatseti etikupinkidel istuda ning naabrite ja möödujatega juttu puhuda. Kauba tõstmisel ülemistele laokorrustele, mille kaubaluugid paiknesid kohe peasissepääsu kohal, kasutati etikut tõsteplatvormin.

Etiku kõrvale, kahele poole treppi ehitati kas kaubaputkad või keldrisse viivad käigud - keldrikaelad

 

Maja seestpoolt, elukorruse ruumijaotus jms

 

Keskaegse elamu elukorrusel on kaks ruumi

  • eeskoda - diele (saksa k diele – eestuba)
  • peretubadörnse (lad k dormire – magama,  dormitorium – magamissaal)

 

Elukorruse ruumide kohal oli 2-3 korrust, kus asusid panipaigad kaupadele. II korrusel võisid asuda ka mõned kütteta elutoad e. külmkambrid. Elukorruse all asusid mahukad keldriruumid.

Nagu enamus keskaegseid hooneid, ehitati ka see elamu nn liithoonena. Kõigepealt (hiljemalt 1367. a) oli praeguse peretoa (dörnse) kohal olemas kahe või enama korrusega hoone. Maja laiendati praeguse mahuni ajavahemikus 1419-1423, mil kinnistu omanikuks oli Wenemar Lippermann.

 

DIELE – KAUPMEHEELAMU ESINDUSRUUM

 

Keskaegse elamu tähtsaim ruum - eeskoda (või eestuba) ehk diele - asub maja elukorruse tänavapoolses otsas. Diele on kogu maja suurim ja kõrgeim, läbi kahe korruse ulatuv ruum. Kaupmeheelamus täitis diele peamiselt kaubakontori ülesannet, käsitööliste majades kasutati seda ruumi töötoana. Majaisanda asjaajamisruum ehk  kaupmehe kontor asus tavaliselt peasissekäigu kõrval ja oli muust ruumist seinaga eraldatud.

Diele’t kui maja esindusruumi kaunistasid hinnalised tarbeesemed - rikkaliku sepiskaunistusega laekad ja kirstud, hõbenõud jms - ning arhitektuursed ehisdetailid (siin nt mantelkorstna nurgasammas).

Diele oli poolkülm ruum, mida soojendas toa taganurgas asuva mantelkorsten-köögis olev lahtine kolle.

Diele tagaosast viis uks elutuppa – dörnse’sse ja trepp aidakorrustele.

 

Nn KAUPMEHE NURK

 

Seinariiul nn kaupmehe kontoriks olnud aknaaluses nurgas pärineb aastaist 1419-1423, mil majaomanikuks oli Wenemar Lippermann.

 

MANTELKORSTEN-KÖÖK

 

Keskaegse elamu köök asub suure mantelkorstna all. Korsten ise algab maja külgmüüri äärest, läbib kõik korrused ja ulatub kõrgele viilkatuse harja kohale.

Selle maja mantelkorstna nurk toetub sambale, mille sarnast teistes Tallinna kodanikemajades pole. Kõige enam sarnaneb sammas raekoja kodanikesaali piilaritele. Samba küljes on tinaplommid raudkonksudega, et perenaisel oleks mugav sinna oma köögiriistu riputada.

Korstna all oli lahtine keedu- ja küttekolle, millel valmistati süüa ning mis oli eestoa diele ainsaks soojaallikaks. Aknaid köögis ei olnud - valgus pääses sinna korstnaavast ja eeskojast diele’st.

Köögi tagaseinas on kaarja pealmikuga orv. Selle kaudu köeti 16.-17. sajandil seina taga peretoas dörnse’s asunud ahju.

 


LAVATOORIUM

 

Köögis või selle lähedal eestoa (diele) müüris paiknes kätepesunišš - vasest kätepesukannuga raidkivist kätepesuvaagen – lavatoorium, mille väljavoolukanal suubus otse tänavale. Kivist väljatahutud kätepesuvaagna valmistamine oli sajandeid üheks Tallinna kiviseppade kohustuslikuks meistritööks.

Pesuvesi toodi lavatooriumisse linna kaevudest, suurtesse anumatesse koguti ka vihmavett. Tallinnas töötasid ka elukutselised veevedajad, kes tõid vett vaatidega linna lähedal asuvast Karja-allikast, Harju värava vesiveski paistiigist või Arestantide kaevust.

 

 

TREPP KELDRISSE

 

Eestoast (diele’st) viib müüritrepp eluruumide all paiknevatesse keldrisse. Keldrid olid hoiukohaks soolale, veinile ja teistele kaupadele. Tänavaäärseid keldriruume võidi kasutada ka kauplusepinnana või isegi eluruumidena - elukeldritena. Elukeldrites elasid teenijad või muu lihtsam rahvas.

 

 

TREPP II KORRUSELE

 

Elukorruse kohal on kaks aida- ehk salvekorrust. Välisseinas märgivad aidakorruste asukohta kaubaluugiavad ja väikesed tuulutuspilud. Aidakorrustele ja pööningule pääses diele’st mööda kivi- või puittreppi II korruse ruumide ees asuva rõdult.

Praegune trepp rajati keskaegsesse trepikäiku pärast 1682.a, mil majaomanikuks olid kaupmees Johan Hoppner’i pärijad. Vana kivitreppi ei peetud enam küllalt esinduslikuks ning selle asemele ehitati lai puutrepp. Keskaegsest trepikäigust eemaldati alumised astmed ja nende kohale teisele poole seina - peretuppa dörnse’sse paigutati seinakapp.

 

 

AIDAKORRUSED ehk SALVEKORRUSED ja PÖÖNING

 

Aidakorrused said oma nime seal asuvate panipaikade ja laoruumide järgi. Enam kui pool keskaegsest elamust oligi kasutusel kaupade hoiuruumina. Hansa Liidu ametlik laokoht Tallinn oli tähtis kaubalinn, kust kaup liikus nii läänest itta kui idast läände. Pideva sõjaohu tõttu oli kaupmeestel kõige kindlam hoida oma vara kõrgete müüridega kaitstud linnas. Seepärast olid aidaruumid isegi neis majades, mille omanikeks polnud kaupmehed – panipaiku lihtsalt üüriti soovijaile välja.

Aidakorruse ruumid olid hööveldatud laudadega lahtritesse jaotatud. Seal säilitati nii kõikvõimalikke edasimüümiseks mõeldud kaupu kui pererahvale tarvilikke tagavarasid – erinevaid toiduaineid (vili, heeringad, kuivatatud kala, mesi), toorainet (lina, kanep, vaha, karusnahad, loomanahad, loomarasv), valmistoodangut (kangad, laevaköied).

Kaup vinnati üles pööningutele vintsi abil. Vintsiratas ehk pöörapuu paiknes ülemisel, katusealusel salvekorrusel.

Tuleohutusabinõuna pidid pööningutel seisma veega täidetud nahkkotid, mida nimetati tulekottideks või tulenahkadeks (brantleder).

 

 

AKNAD

 

Keskaegse maja aknad olid ristkülikukujulised, neid ümbritses paekivist raidraam. 14. sajandini kaeti aknaruudud pärgamendiga. Tinaraamistuses klaasaknaid mainitakse esmakordselt 1393.a. Klaasaknad olid sajandeid kukrutmööda vaid kõige jõukamatele. Et klaas oli kallis ja ka habras kraam, kaeti tänavapoolsed aknad trellidega.

 

PÕRAND

 

Tallinna keskaegsete elamute põrandad kaeti kohalikust paekivist tahutud põrandaplaatidega.

Tahutud paekivi oli keskaegse Tallinna tähtsamaid väljaveoartikleid, sest siinsete kiviseppade poolt valmistatud põrandaplaadid ja teised paekivitooted (etikukivid, hauakivid) olid nõutud kaup kõikjal hansalinnades.

Selle maja eestoa diele paeplaatidest põrand on välisukse poole kaldu. Keskajal ehitati sellised põrandad tavaliselt veinikeldritesse, sest veini- või õlleaami lõhkemisel oli kaldus pinnalt lihtne mahavoolanud vedelik tänavale pühkida. Selle maja põrand on viltu aga hoopis seetõttu, et maja asub looduslikul kaldpinnal – nõlvakul. Arvatavasti tuligi 1681.a hoone müüre tugevdada ja muid ümberehitustöid teha just seetõttu, et maja tasahilju mäest alla kippus libisema.

 

 

DIELE LAGI

 

Keskaegse elamu eestoa diele lagi oli maja muude ruumide lagedest tunduvalt kõrgemal, paiknedes umbes maja teise korruse kohal. 17. sajandil lasi kaupmees Johan Hoppner diele lae pisut allapoole tuua, põhjustades sellega suuri muudatusi ka maja välisseinas. 18. sajandil, mil  majaomanikeks olid kaupmees Christian von Mindeni pärijad, sai männipalkidest talalagi sai uue värvkatte. Seni sinakashallide talade üks külg värviti punaseks, teine siniseks.

 

 

PERETUBA DÖRNSE

 

Dörnse (lad k dormire – magama, dormitorium – magamissaal) ehk peretuba oli keskajal maja ainus pere päralt olev privaatruum ja ka ainus köetav ruum.

See on vanim osa majast, mille põhimüürid pärinevad 14. saj ehitatud kahekorruselisest keldriga hoonest, millel olid väikesed aknaavad ja korruste vahel kitsad müüritrepid. Treppide kaudu pääses nii alla keldritesse kui peretoa kohal asunud aidakorrustele. Dörnse kohal asunud ruumi kasutati suviti teise elutoana.

 

 

PUIDUST SISEPORTAAL

 

Jõukamale pererahvale kuuluvates elamutes ehtisid ühelt korruselt teisele või ühest ruumist teise viivaid uksi kaunistustega ukseraamistused – siseportaalid.

Peen puitnikerdus selle maja eeskoda diele’t ja peretuba dörnse’t ühendava ukse ümber pärineb aastast 1681, mil majaomanikeks olid kaupmees Johan Hoppner’i (surn. 1671) pärijad.

Inglipeade, puuvilja- ja lillevanikutega kaunistatud ning lehtkulla ja läbikumavate värvidega üle maalitud portaali loojaks peetakse tollase Tallinna hinnatuimat puusseppmeistrit Christian Ackermann’i (surn. 1710 Tallinnas)

Ühtki samasugust, kauni läbikumava lüstermaalinguga siseportaali pole mujal Tallinnas säilinud. Ka tundmatu peensepa valmistaud roosipunga kujuliste neetidega uhked uksehinged on vanalinnas ühed kauneimad.

 

KELDRITREPI PORTAAL

 

Taimornamendi ja piiblitsitaadiga kaunistatud dolomiidist keldritrepi portaal pärineb aastaist 1563-1601, mil maja oli raehärra Peter Möller’i valduses. Portaalile nikerdatud ornament - vaasid ja neist kerkivad elupuud – sarnaneb kaunistustele, mis ehivad kohalikke suurkaupmehi ühendanud Suurgildi maja maksukambri uksi ümbritsevaid portaale. Oma parematel päevadel oli portaal koos oma ornamentidega kaunilt üle värvitud ning ukse kohal olev tekst kullatud. Tekst portaalil pärineb Piiblist, Jesaja raamatu 5. peatükist ning manitseb sisenejat järgmiselt

 

WE IW DEGI HELDE SIN WIN

TO SVPEND VND VT DAG NAC-

HT VÑ VT NACHT DAG MAKE

 

HÄDA NEILE, KES OMA VEINI LAKUVAD

JA PÄEVAST ÖÖ NING ÖÖST PÄEVA TEEVAD

 

Teksti all olev uks viis müüritrepile, kust pääses veinikeldrisse, sestap kulus manitsus joomahimulisemate majaliste taltsutamiseks küllap marjaks ära.

 

 

KALORIFEER

SOOJAÕHUKÜTTE PLAAT

 

Keskajal köeti peretuba dörnse’t keldrist. Keldris, peretoa all oli kalorifeerahi - tellistest võlvitud ahjukolle, mille peal kerisekivid. Kerist kattis 4-12 ümmarguse avaga paeplaat, mis oli peretoa põrandaga ühel tasapinnal. Kütmise ajaks suleti kütteplaadis olevad augud kaantega ning suits suunati läbi lõõri teisel pool seina eestoas diele’s asuvasse mantelkorstnasse. Kütmine lõpetatud, suleti lõõr ahju ja mantelkorstna vahel siibri või peldiga, avati põrandaaugud ning lasti kuum õhk peretuppa.

Aegade möödudes ja moodide muutudes ehitati peretuppa dörnse’sse kahhelahi. Siinne ahi oli valkjatest kahlitest, mille koobaltsinine reljeefmuster meenutas nelgiõisi. Selliseid ahjukahlite valmistamisel olid eeskujuks pressitud ja maalitud mustritega nahktapeedid.

 

AKNAD

 

Aastatel 1563-1602, mil majaomanikuks oli raehärra Peter Möller, valgustas peretuba dörnse’t lihtne raidkivist piitade ja vahetugedega kaksikaken.

Kaupmees Hoppneri pärijate rõõmuks asendati vana aken hiljemalt 1681.aastaks uhkema kolmikaknaga. Tänini on õrnalt näha tollal aknasillusele maalitud akantusevääte ja lehestikus peituvaid lapsingleid (puto’sid).

Kolmikakna juurde kuulusid ka dolomiidist sambad, mille üks tugedest on osaliselt säilinud. Sellel on kujutatud inimnägu, mille lokilistest juustest algab lehtkaunistus. Kuju silmad on eri suurusega – ilmselt lootis kivisepp, et maalermeister tema hooletuse värvidega ära varjab ega teadnud karta, et aegade möödudes ja värvkatte kuludes asi ilmsiks tuleb.

Uhked sambad lõhuti 18. sajandil uue omaniku – kaupmees Christian von Mindeni – pärijate soovil, kes aknad uue moe ja oma maitse järgi jälle ümber lasid teha.

 

 

DÖRNSE LAGI – lõigetega talalagi

 

Peretoa dörnse laetalade maaling pärineb 17. sajandi lõpust - kaupmees Johan Hoppner’i ja tema pärijate aegadest. Nii talasid kui aknasilluseid on kaunistanud ilmselt sama meister, kasutades maalimisel samu värve ja kujundeid: keerdus karusõralehti (akantus) ja lapsingleid (putod).

 

 

UKS HOOVI

 

Keskaegse elamu taga oli sisehoov, kus asusid majandushooned – tallid, laudad, õlleköök - ning sulaste ja teenijate, sellide ja õpipoiste eluruumidega. Teenijarahvas elas tavaliselt hoovimaja II korrusel, kuhu pääses puidust välistrepi või kivist müüritrepi kaudu. Eluruumide ees oli rõdu.

Selle kaupmehemaja väiksesse sisehoovi mahtus vaid üksainus õuehoone, mille alumisel korrusel asus arvatavasti vankrikuuriga tall ja ülemisel teenijate elukambrid.

Suurema krundiga elamute sisehoovides olid lisaks loomalaudad, pesuköök, saun, leivaküpsetusruum, töökojad jms.

Seinakapid uuendati Hopneri pärijate ajal. Uksetahvlite ääred on lainelised nagu kahel samas ruumis asuval seinakapil ja välisuksel.

 

 

KINNIMÜÜRITUD AKEN

 

See väike kinnimüüritud aken on tunnistajaks, et praeguse peretoa dörnse kohal asus kahekorruseline keldriga ehitis kindlusepäraselt väikeste aknaavadega ja kitsaste müürisiseste treppidega korruste vahel. Aken müüriti kinni, kui ehitati kõrvalmaja

Nagu on selgunud, oli akna varjanud naabermaja (Raekoja t 5) olemas juba 1370.a. Järelikult on tornmaja sellest daatumist vanem.


Sündmuste kalender