Looduslugu hiliskeskaegses kunstis: taimed

Looduslike objektide realistlik kujutamine kuulus 15. ja 16. saj kunstiliste arengute juurde, millele aitas kaasa paremale elujärjele jõudnud Euroopa keskklassi – õukonnafunktsionäride, linnakodanike ja maarahva soov kunsti kaudu välja paista. Kunstnike seisukohalt oli see paljuski meistrioskuste demonstratsioon.
15. sajandil ei hinnatud religioosseid maale enam niivõrd kullatud tausta järgi, kuivõrd kunstniku osavuse järgi see muuga, näiteks maastikuga asendada. Kunstnik pidi mõtlema sellele, milline on vaataja vastuvõtt ja kasutama kujutamisviisi, mis muudaks maali säravaks, visuaalselt meeldejäävaks ja emotsionaalselt liigutavaks. Publik vajas vaimsete praktikate juures, näiteks Kristuse ja Neitsi Maarja elu kesksete episoodide üle mõtisklemiseks visualiseerivat abi. Samas ei olnud publik valge leht, kelle mõttes loo või pühakute kujutised iseenesest muljet avaldasid, vaid aktiivne sisemise visualiseerimise institutsioon.
Reformatsioonieelses kunstis oli palju kristliku pilditraditsiooni väliseid argielu ideid ja praktikaid kajastavaid sümboleid, sealhulgas taimi. Need kujundid võisid pärineda pildilisest, kirjalikust või suulisest traditsioonist ning loodusega seotud praktikatest. Objekti tähenduseni jõudmise eelduseks on selle ikonograafilise meetodi lähtepunktiks olev bioloogiline ja kultuuriline identifitseerimine. Koos poeetilise metafoori funktsiooniga rõhutavad need religioosse narratiivi teatud olulisi detaile. Narratiivi detaili ja kujundi seos võib tekkida tänu objekti omadustele. Määravaks on kujutatud objekti suhe inimesega ning objekti esinemise tõenäosus narratiivi tegevusele või selle ajale vastavas maastikus.

Lektor Ülle Sillasoo