See Andrus Kivirähki näidend on kindlasti sama vaimukas kui legendaarne „Orav ja Meri“. Endise riigipea asemel astub nüüd lavale president Ilves, kaaslaseks muidugi vana sepp Ivan Orav. Aastaid tagasi loodud lugu on osutunud lausa prohvetlikuks ja räägib ajast, mil Ärma talus küpsetati veel leiba ja Toomase suhted Eveliniga olid peaaegu korras… President kutsub külla Ivan Orava, kes ilmubki otse põrgust. Ilvesele teeb muret, et tema naine on korduvalt rääkinud kahest võõrast meesterahvast, kes teda elevile ajavad. Ja kes oleks venelastega paremini kursis, kui Ivan ise! Ta ilmubki otse maa alt ja avardab presidendi silmaringi nõukogude-aegsetel teemadel, mille nüansid on väliseestlasele tabamatuks jäänud.

Ilves: „Evelin räägib mulle neist pidevalt mingeid kummalisi lugusid, ise naerab, näost punane, aga mina ei saa aru, kes need isikud sellised on. Mõistad, Ivan, ma ei taha oma naise minevikus tuhnida, ma ei taha talle midagi ette heita, igalühel võib olla eelmiseid suhteid, aga ma tahan siiski teada… Ma tahan kindel olla… Miks ta mulle neist kogu aeg räägib? Kas suhted jätkuvad? Minu selja taga?“
Orav: „Toomas, ära mõtle välja, oma naise pärast võid sa küll päris rahulik olla! Nende poolt pole sul mingit ohtu karta.“

Autor: Andrus Kivirähk
Osades: Andrus Vaarik ja Kaspar Velberg (Tallinna Linnateater)